Elu on iroonia:
Kirjutada ilma igasuguse reaalsustajuta reaalsuse piiridest,
ilma igasuguse keskendumisvõimeta tähelepanust näitlejatöös,
ilma igasuguse taustasüsteemi tunnetuseta Antonionist,
ilma igasuguse loominguta lavastusplaanist,
ilma igasuguse sümpaatiata armastusest,
ilma igasuguse informatsioonita teabest,
ilma igasuguse tahteta huvitumisest.

Ja vaikselt saavadki asjad valmis.
Mul pole vist kunagi nii suurt motivatsioonikriisi olnud kui praegu.

Tõetundega inimesed teeksid ilmselt enesetapu neid kirjeid lugedes.