Sattusin uuesti lugema Kairi Printsi arvustust Sirbis meie lõpuetenduse kohta.
“Kui esimese koosseisuga joonistub valusalt välja loo traagika, just tänu peategelaste siirusele ja hingestatusele, siis teise koosseisu mäng juhatab naeru abil kõige suuremast valust mööda. Näiteks esimese koosseisu Juana (Helena Pruuli) on vapustav, tema mängitud karakteris on eriline tundlikkus ja empaatia. Esimesest reast vaadates pole ta lavastuse võtmestseenide ajal kaugemal kui kaks meetrit ja see kerge värin, mis näitlejanna keha valdab, õhetav nägu ja niisked silmad räägivad Juanast kui kõige siiramast ja hoolivamast inimolendist maa peal.
Teise koosseisu Juana (Doris Tääker) on külm ja mänglev. Kuid just kaks erinevat Juanat panevad mõtlema selle tütarlapse tegeliku olemuse üle. Kes ta siis on, segaduses väike altruist või kalk ja kalkuleeriv egoist, kes kasutab oma võlu ja naiselikku kavalust poistega manipuleerimiseks?”

Ma mäletan, et olin siis, kui see arvustus ilmus, ilgelt vihane selle peale.
Praegu saan ma suurepäraselt aru, et ma mängisin laval täiesti puhtalt iseennast.