Põhimõtteliselt lõppes nüüd sess, aga mina olen olnud täpselt nii laisk ja kohusetundetu, et osad asjad on veel tegemata.
Viimane maraton nägi välja selline:
Doris ja Greta – liiter kohvi – poolteist pakki suitsu – psühholoogia eksam ja semiootika eksam – all-nighter.
Psühholoogia saime kenast selgeks kella kolmeks öösel. Avasime ühe õlle.
Semiootika saab tegelikult ilmselt selgeks kunagi enne järeleksamit, aga eksamil käisime siiski ära. Pärast eksamit premeerisime endid Narva mnt putka burksi ja veel ühe õllega.
Mida ma õppisin?
1)Stress on seisund, mis järgneb, kui inimene tajub mittevastavust situatsiooni nõudmiste ja enda ressursside vahel.
Stress tekib enesele ja situatsioonile hinnangu panemisega. Stressi leevendamiseks tuleks situatsioon ümbermõelda.
2)Erik Eriksoni “Isiksuse arengufaasid kirjeldatuna läbi psühhosotsiaalsete kriiside” järgi, sain teada, et olen omadega Noorusea etapis – minetada ennast, leida end teistes.
3) Ma ei salli Saussure’i, aga Fregesse ma armusin vist ära.
4) Peirce on liiga veider vend, et temaga tegemist teha.

Kõige selle peale premeeris kallis Muusik mind šampusega ja viis mu ametlikult välja.
S(tr)ess on lõppenud.