Õues on -19 kraadi.
Et pikalt heietada probleemide üle, on vaja paremaid ilmastikutingimusi.
Praegu lähevad tööle ellujäämisinstinktid.
Nii on ka parem.
Elu on iroonia:
Kirjutada ilma igasuguse reaalsustajuta reaalsuse piiridest,
ilma igasuguse keskendumisvõimeta tähelepanust näitlejatöös,
ilma igasuguse taustasüsteemi tunnetuseta Antonionist,
ilma igasuguse loominguta lavastusplaanist,
ilma igasuguse sümpaatiata armastusest,
ilma igasuguse informatsioonita teabest,
ilma igasuguse tahteta huvitumisest.
Ja vaikselt saavadki asjad valmis.
Mul pole vist kunagi nii suurt motivatsioonikriisi olnud kui praegu.
Tõetundega inimesed teeksid ilmselt enesetapu neid kirjeid lugedes.
I: proovi ikka tududa
I: loe psühholoogia materjale, küll uni tuleb.
D: psühholoogia on juba läbi võetud – see tekitaks ainult väga väga segaseid seoseid minu peas, mis tekitaksid veel süttivamaid hüpoteese minu peas, mis viiksid enesesüüdistusteni, mis ei laseks mul enam üldse magada.
D: niiet mõtle hästi enne kui midagi soovitad
D: ühtlasi olen ka väga purjus.
I: oi.
Sattusin uuesti lugema Kairi Printsi arvustust Sirbis meie lõpuetenduse kohta.
“Kui esimese koosseisuga joonistub valusalt välja loo traagika, just tänu peategelaste siirusele ja hingestatusele, siis teise koosseisu mäng juhatab naeru abil kõige suuremast valust mööda. Näiteks esimese koosseisu Juana (Helena Pruuli) on vapustav, tema mängitud karakteris on eriline tundlikkus ja empaatia. Esimesest reast vaadates pole ta lavastuse võtmestseenide ajal kaugemal kui kaks meetrit ja see kerge värin, mis näitlejanna keha valdab, õhetav nägu ja niisked silmad räägivad Juanast kui kõige siiramast ja hoolivamast inimolendist maa peal.
Teise koosseisu Juana (Doris Tääker) on külm ja mänglev. Kuid just kaks erinevat Juanat panevad mõtlema selle tütarlapse tegeliku olemuse üle. Kes ta siis on, segaduses väike altruist või kalk ja kalkuleeriv egoist, kes kasutab oma võlu ja naiselikku kavalust poistega manipuleerimiseks?”
Ma mäletan, et olin siis, kui see arvustus ilmus, ilgelt vihane selle peale.
Praegu saan ma suurepäraselt aru, et ma mängisin laval täiesti puhtalt iseennast.
Põhimõtteliselt lõppes nüüd sess, aga mina olen olnud täpselt nii laisk ja kohusetundetu, et osad asjad on veel tegemata.
Viimane maraton nägi välja selline:
Doris ja Greta – liiter kohvi – poolteist pakki suitsu – psühholoogia eksam ja semiootika eksam – all-nighter.
Psühholoogia saime kenast selgeks kella kolmeks öösel. Avasime ühe õlle.
Semiootika saab tegelikult ilmselt selgeks kunagi enne järeleksamit, aga eksamil käisime siiski ära. Pärast eksamit premeerisime endid Narva mnt putka burksi ja veel ühe õllega.
Mida ma õppisin?
1)Stress on seisund, mis järgneb, kui inimene tajub mittevastavust situatsiooni nõudmiste ja enda ressursside vahel.
Stress tekib enesele ja situatsioonile hinnangu panemisega. Stressi leevendamiseks tuleks situatsioon ümbermõelda.
2)Erik Eriksoni “Isiksuse arengufaasid kirjeldatuna läbi psühhosotsiaalsete kriiside” järgi, sain teada, et olen omadega Noorusea etapis – minetada ennast, leida end teistes.
3) Ma ei salli Saussure’i, aga Fregesse ma armusin vist ära.
4) Peirce on liiga veider vend, et temaga tegemist teha.
Kõige selle peale premeeris kallis Muusik mind šampusega ja viis mu ametlikult välja.
S(tr)ess on lõppenud.
“Ma olen ametlikult jõudnud punkti, kus ma naeran omaenda elu üle.”
-S.R.
“Ma nii peaksin samasse punkti jõudma.”
- D.T.
Korraks on jälle hästi hea. Lausa kerge ja õnnelik olla.
Ma usun, et kõige õigemad, tõesemad, ausamad olukorrad ongi kõige lihtsamad ja ei vaja defineerimist.
Igavikulisus on mõttetu, kui oskad püüda hetki.
Kallis Pegasus,
kirjutan sulle esimest korda, aga asjaolud nõuavad seda.
Nagu sa aru saad, siis hetkel on käimas mul sess ja see tähendab, et tuleb kirjutada rohkelt esseid ja analüüse.
Miks keeldud sa jalgu alla võtmast, lendamisest rääkimata?
Sinusse endiselt uskudes,
Doris
