Me kuulasime kell 3 öösel linnulaulu kõrgete hallide majade vahel.
Algul tundus, et tegu on dialoogiga. Aga kui see oleks olnud lind, kes on dialoogis omaenda kajaga? Terve paaritumiseperioodi on ta kirglikult dialoogis hallidelt majaseintel kajava endaga. Ja siis üks hetk ta saab aru, kui loll ta olnud on ja kõmbib sorgus tiibadega minema. Linnalindude tragöödia.
“Sellest saaks hea filmi.” – see oli ainuke empaatia meie poolt. Kell oli 3 öösel ja aeg oli magama jääda.
Pour yourself a drink,
put on some lipstick,
and pull yourself together.
– Elizabeth Taylor
Riias on külmem ja kargem kui Tallinnas. See tunne, et tead Tallinnas igat kanti ja pea igat inimest, kes sulle vastu jalutab, moodustab minu jaoks läpunud õhu ja emotsioonide virr-varri, mille kõrval Riia värskus on lausa eluvajalik.
Ma saan suurepäraselt aru, miks Ann Mirjam siin end nii hästi tunneb. Eile käisime Riia Uue Teatri vastas asuvas teatribaaris. Nägin Mirjamit üle väga-väga pika aja. Kolmekesi Gretaga võtsime veini. Naersime just, et ilmselt on siin meie kõrval igalpool Läti teatud-tuntud näitlejad ja teatriinimesed, aga meil pole sellest sooja ega külma, sest me ei tunne neid. Läksin õue suitsule. Ka meie kõrval istunud noormees oli seal ning ärevast vaikusest oli aru saada, et ta formuleerib oma lätikeelses peas inglisekeelset lauset.
“So you’re from Estonia?” – klassika, mis siin Riias miski pärast tundus soe ja meeldiv. Sugugi mitte pealetükkiv.
Vigasest inglise keelest selgus, et tegu on tõepoolest Riia Uue Teatri näitlejaga Gatis Gaga. Rääkisime pikalt Uuest Teatrist, Von Krahli teatrist ja NO99st. Ta rääkis mulle kolmest tuntumast tükist, mida ka Eestis mängitud on. Üks neist, “Surnuaiapidu” tekitas minus erilist huvi. Vahetasime kontakte, et edaspidi edasi rääkida.
Kui muidu tunnen end järjest ebakindlama, kui minu käest küsitakse
“Mida sa õpid?”
“Filmirežiid”
“Režissööriks? Tõesti?”
sest mul on tunne, et minu väline kuvand ei kannaks kunagi välja nii rasket nimetust kui režissöör ja ma paistan pigem ennast ületähtsustava liigambitsioonika plikana,
siis eile esimest korda tundsin julgust enda tutvustamisel. Reaktsioon sellele oli meeldiv ja siirast huvi täis.
Kui Riia poleks olnud nii külm ja noor näitleja poleks pidanud hommkuseks prooviks end välja magama minema, oleks….no kes teab mis oleks võinud olla. Aga üle pika aja ma tundsin end enesekindlalt jälle.
Riia, ma olen tänulik.
Ma pole filmide tegemist väärt – seda ma kardan kõige enam.
Ja see hirm ei lase mul ka enam midagi katsetada, sest mul on tunne, et see on mõttetu; ma ei kasuta ära piisavalt asjaolude kokkulangemisel tekkinud võimalusi; mul puudub igasugune suurem idee.
Ma vihkan naistekaid – ometigi hakkan ma nüüd tegema jälle järgmist. Ma vihkan armastuse eksponeerimist filmides ja ometigi teen seda ise ja mitte sugugi paremini, et selle tegemine oleks põhjendatud.
Mu sisimas käib kaklus iseendaga. Ühelt poolt üritan endale sisendada, et see on vaid kool ja need filmid ongi harjutused ja kunagi teen ma midagi muud. Aga kas mul on üldse võimalus tulevikus filme teha? Kas mul on selleks õigus? Kas minu ideed võiksid laiemas plaanis üleüldse midagi tähendada kellelegi?
Ma kardan, et ma pole seda kõike väärt.
Kaks režissööri, stsenarist ja meesgünekoloog lähevad Riiga karnevalile.
Milleks enam kostüüme vaja?
“Kevad ą la carte”
1930ndate New York, komöödia.
Noor stenografist Sarah ei leia suures linnas külma talve eel tööd. Ta käib tihti söömas oma kodu all asuvas odavas restoranis, mida peab saksa juurtega Schulenberg. Kuna restorani menüüd on käsitsi kirjutatud ja mitte kõige turunduslikuma välimusega, pakub Sarah, et ta trükiks igaks päevaks ise uued menüüd. Schulenbergiga lüüakse käed ning Sarah’le tuuakse nüüd igapäev kolm korda sööki tema tuppa restorani peal. Ent Sarah’t ei heiduta peost suhu elamine – ta on armunud noorde ja väga meeldivasse farmerisse Walterisse, kellega ta kohtus suvel ning kes talle võilillepärga punudes lubas esimeste kevadmärkide ilmnemisel temaga abielluda. Kuid Walter pole juba kaks nädalat kirjutanud ning Sarah muutub murelikuks. Trükkides ümber järgmise päeva menüüd, milles on “võililled kõvaks keedetud munadega”, hakkab ta nutma suviste mälestuste peale ning trükib läbi pisarate hajameelselt edasi. Õhtul koputab uksele Walter, kes oli teda juba nädal aega mööda suurlinna taga otsinud ning leidnud ta menüü järgi, sest vaid Sarah vanal kirjutusmasinal on teistest tähtedest kõrgem “W”.
Kuid sõnas “võililled” ei ole ju W’d!
Läbi pisarate ja suvise romantsi kujutluses polnud Sarah tähele pannud, et menüüle oli ta kirjutanud “Kallis Walter, kõvakskeedetud munadega.”
Õues on -19 kraadi.
Et pikalt heietada probleemide üle, on vaja paremaid ilmastikutingimusi.
Praegu lähevad tööle ellujäämisinstinktid.
Nii on ka parem.
